See lugu on tsipake nagu järjejutuks “Pilguheit möödunusse”
Täna varahommikul viisin Monsa tööle ja tagasi koju jõudes avastasin ehmatusega, et mu võtmed päris hästi ukselukku lahti ei keera. Läksin juba päris närvi, kuulasin, et ega keegi toas ei kobista ja muud sellist. Õnneks nii hull asi polnud.
Kruttisin siis edasi kuid sittagi ei muutunud. Täpse silmaga turvaluku võtit üle vaadates sain aru, et see on pisut nagu kõver või nii. Võtme “hambaid” sirgeks painutades käis krõps ja pooled “hambad lendasid nelja tuule suunas. Vot kus tore võti, mõtlesin.
Egas muud kui Monsa tööjuurde ja teised võtmed. Õnneks nendega sain tuppa ja seekord olid toas ka varuvõtmed. Kuna nood olid veetnud auto pagaasnikus pea aasta siis kliimast tingituna oli roosteuss nende peake ikka suure pesa teinud. Nii suure nigu toonekurg 
Aga need vähemalt teevad oma tööd. Ja lukuabi ei pidand kutsuma. Viis sotti nigu maast leitud
Kui need juhtumised nii palju rahakotile ei käiks siis naeraksin kõht kõveras isegi
Mingi päev enne jõule potsatas Monsa postkasti e-kiri tema ülemuselt, mille ta mulle edasi saatis. Kirja sisu oli piisavalt mõtlemisainet andev. Panen selle siiagi üles ja vabandan, et pole seda inglise keelest ära suvatsenud tõlkida:
A man sat at a metro station in Washington DC and started to play the violin; it was a cold January morning. He played six Bach pieces for about 45 minutes. During that time, since it was rush hour, it was calculated that thousand of people went through the station, most of them on their way to work.
Three minutes went by and a middle aged man noticed there was musician playing. He slowed his pace and stopped for a few seconds and then hurried up to meet his schedule.
A minute later, the violinist received his first dollar tip: a woman threw the money in the till and without stopping continued to walk.
A few minutes later, someone leaned against the wall to listen to him, but the man looked at his watch and started to walk again. Clearly he was late for work.
The one who paid the most attention was a 3 year old boy. His mother tagged him along, hurried but the kid stopped to look at the violinist. Finally the mother pushed hard and the child continued to walk turning his head all the time. This action was repeated by several other children. All the parents, without exception, forced them to move on.
In the 45 minutes the musician played, only 6 people stopped and stayed for a while. About 20 gave him money but continued to walk their normal pace. He collected $32. When he finished playing and silence took over, no one noticed it. No one applauded, or was there any recognition.
No one knew this but the violinist was Joshua Bell, one of the best musicians in the world. He played one of the most intricate pieces ever written, with a violin worth 3.5 million dollars.
Two days before his playing in the subway, Joshua Bell sold out at a theater in Boston and the seats average $100.
This is a real story. Joshua Bell playing incognito in the metro station was organized by the Washington Post as part of an social experiment about perception, taste and priorities of people. The outlines were: in a commonplace environment at an inappropriate hour: Do we perceive beauty? Do we stop to appreciate it? Do we recognize the talent in an unexpected context?
One of the possible conclusions from this experience could be: If we do not have a moment to stop and listen to one of the best musicians in the world playing the best music ever written, how many other things are we missing?
Häid pühi veelkord
Kuidas Teil jõulud saabusid?
Meil oli kõik kena. Ema ja vendvähk tulid linna ja istusime meile jõulurooga nautima. Seapraad ja kapsas ja kartul ja räimerull…nämma.
Jõulukingika sain “Köögiorja päevaraamatu” ja sussid, Monsa sai käeketi ja sussid, vend sai diskokera ja sussid ja ema sai “Toalillede raamatu” ja ei saanud susse.
Kõht kõvasti täis pargitud passisime veel telekat kui mul tuli mõte, et teeks, kurat, digestiivi kah. Ja panime vennaga isa poolt sünnipäevaks kingitud viski nahka. Ja pool pudelit viina kah takka otsa.
Kell oli pool kuus hommikul kui lõpuks magama märkasime minna. Üles ärgates polnud viimane viskilonkski seedima hakanud, vodkast rääkimata.
Vabandasin pikalevenind jõululaupäeva sellega, et ema ei lubanud enne magama minna, kui klaasid tühjad…
Järgmine päev käisime Huljal sugulaste juures (Monsa sõitis muidugi, mul hommikul näitas veel suisa 3 promilli!!!)
Hõkk….
Hulja saun tegi oma töö ja promill kahus nigu tinatuhka. Tõmmasin pohmaka peale veel suitsu kah, et asjast kiiremini üle saada. Suits ja pohmell = oooooooooo kui rõve!!! (V.a. Sukku pohmell)
Teisel jõulupühal käisime maal Monsa ema juures ja ausalt ütelda siis seapraest hakkas juba vaikselt keerama küll…
Aga järgmine päev sobis seda süüa veel küll. Hirmuga mõtlen, et kohe-kohe on ju aastavahetus ja seapraad on kohustuslikus korras jälle laual!
Aitäh Janekule suurepärase liha eest.
Eile sättisime Rakveresse teatrisse. Minu musu väitis mulle, et tegu on hirmtoreda Arlet Palmiste tükiga.
15 kilti enne Rakveret helises telefon ja sõnum oli, et teater jääb ära. Tol samal hetkel selgus mulle ka see, et tegu pidi olema hoopis Merle Palmiste etteastega
A kes kurat sellest Palmiste klannist ikka sotti saab.
Egas midagi, läksime Kertudele külla, nigu algselt plaanitud oli. Sõime seapraadi ja kardulat ja kapsast. Plikad tegid kolm pudelit Astit kah läbi pesemise.
Häid jõule!
Teater lükkus edasi 2. veebruarile. Lollakad on peast vähe ve?
Viimasel paaril päeval on meie sotsiaalministeeriumi ette Gonsiori tänavale siginenud mupod. Nende eesmärgiks olen silmanud ebaausate bussisõitjate käest rulli pigistamine. Igatahes.
Pühapäevasel ennelõunasel ajal tõusis jällegi peatamismupo sau ja kinni peeti minu buss. Keskmisest uksest kargas sisse proua Ametni kes karju üle bussi “PILETIKONTROLLLLLLL“. Minul, viisaka ühisliiklejana (ja eilset meeles pidades), oli iidee pilet varnast võtta. Ametnik rabas mu käest kaardi suskas selle mupomasinasse, asjatas veidi ja andis mu kaasdi tagasi. Seejärel hakkas hirmsa kiiruga mupomasina nuppe näppima ja läks eemale nurka seisma. Mupomasin oli üles ütelnud!
Aga, saades pillile uue elu sisse, muutus Ametnik jälle aktiivseks ja kukkus mööda bussi kontrollima. Minu kõrval seisnud vanem paar näitas piletit, mees talongi , daam ideepiletit. Pr. Ametnik viskas Daami ideekaardile kiire pilgu ja nägi läbi, et seal on asjad kõik korras. Seejärel kappas ta minu suunas. Mõtlesin, et mis värk?
A: “Ja Teie pilet???!”
U: “A Te ju kontrollisite mu piletit juba”
A: “Kes, mina vä? Kuidas ma sain siis kontollida kui mu mupomasin ei töötanud?”
Minu kõrval hakkas ka Daam häält tegema, et Te ju ometi kontrollisite ta piletit ja mina esitasin Ametnikule küsimuse tema joobeseisundi kohta ja ulatasin viisakalt oma ideepileti.
Kõik OK
Samal alal bussi tagumises osas toimus intsident, kus ühel musta mantliga proual polnud kehtivat sõidupiletit. Noorem naismupo kaebas seepeale õuesseisvale turskele meesmupole, et nääääääääääääää, seeee ei tule bussist välja!!! Äääääääääääää….
Meesmupo marssis bussi ja sättis end sisse üht punase jopega naisterahvast bussist välja kangutama. Seda aega jalutas musta mantliga proua juba bussist välja.
Aga meesmupo oli juba kummardunud meie punase jopega kodaniku kohale ja hakanud suunavaid ütlusi jagama.
Keegi ei saand enam suurt sotti, mis teoksil. Viga nähes jooksis nüüd juba kuivade silmadega naismupo bussi ja hõiskas, et kuuuuule, kõik korras juba, mispeale meesmupo ütles mokaotsast “Vabandust” ja marssis bussist välja.
Minu kõrval seisev proua kommenteeris seda visiiti ühe toreda lausega: “No täna on siia ikka paras punt kokku aetud!”
Ostke sõidupilet!
|
Täna hommikul kodust tööle minnes mõtlesin, et oleks vast mõnus panna kirja möödaläinud aasta sündmused, mis hetkel kuidagi kuklas kipitavad.
Alustaks mingist suvekuust kus Monsal ja minul tekkis mõte ära anda oma vanad jalanõud. Pakkisime nood siis kottidesse ja lendasin linnapeale neile uut kodu otsima. Peale mõningat uurimustööd jõudsin järeldusele, et kõikse parem oleks nad viia Paide (vist!) tänaval asuvasse nö. taaskasutuskeskusesse. Kobistasin siis oma kolme koti saabastega kohale ja avastasin et vastu võetakse vaid kaks kilekotitäit asju korraga. No selge. Mõningase palumise peale oldi nõus ka kolmas kotitäis saapaid vastu võtma.
Tehtud.
Siinkohal jätan selle jutu poolikuks ja räägin Teile järgmise teema, mis juhtus novembri lõpus.
Ühel novenbrikuu pühapäeval tõi sõber Ints Võsult ära meie auto talverehvid. Kuna meie kelder on üle koormatud naabrimehe vidinatega siis oli tark mõte tassida kummivirn omale tuppa. Olin siis ühe osada neist üles neljandale jõudnud ja teist osa trepist üles tirimas kui mind peatas seesama naabrimees et “ooo kudaa tõõ, baaren ja blääblääblää.” Selgus, et härra oli keldrisse ruumi teind ja mu talverehvid saavad seal end ilusasti sisse seada. No nii kauaks kuni nad tööle peavad minema. Mul rõõm suur, kappasin oma rehvidega (ka juba tuppa viidutega) alla keldrisse ja asi vonks.
Nädal hiljem hakkas lund sadama. Ja keda ma ei näinud oli naabrimees oma keldrivõtmetega. Sest mul tol ajal veel võtmeid polnud. No pläät, mõtlesin. Et kui lähen küsin rehve äkki ütelb üldse, et mis kuradi rehvid???. Igatahes sai käidud ja koputatud siia ja sinna uksele ja lõpusk õige uksega pihta pannes selgus, et härra saabub pühapäeva õhtul. Nadu Te kõik vast mäletate sadas meil ühel pühapäeval pisut lund juu!!!
Igatahes rehvid kões kaevasin esmaspäeva hommikul tund aega autot välja sa sõitsin ilma igasuguste viperusteta töökotta rehvivahetusse. Rehvipeerud ei osanud telefoniga numbrit valida ja tänu sellele tuli mul võtta ette kõik pangaautomaati. Poleks ju olnud hullu kui lumi vahepeal mune poleks tahtnud ää võtta.
Igatahes. Lõpuks talverehv all sõitsin koju nigu vana mees. Ja kodu ees jäin kinni. Ja kraapisin. Ja kaapisin. Ja süütepool läks! Auto käis nigu murtud ema süda. Läksin rehvipeerude juurde diagnostikasse. Kutid võtsid viis sotti ja ütlesid et oi me ei näe siin küll mingit viga ja auto peaks korras olema.
Käige persse vennad, ma ei tule teie töökotta mitte eluilmaski enam.
Teise kohta minnes näitas diag. kahte viga. No tule taeevas appi.
Igaljuhul see viga kõrvaldati 2200 eesti krooni eest.
Nüüd tagasi esimese lõigu juurde. Mäletate saapajuttu? No vot, seoses sellega et lumi oli põlvini otsustasin õieti et tahaks jala otsa saada talvesaapaid. Need, mis mulle kapist vastu vaatasid polnud üldsegi need, mida ma oleksin lootnud näha. Peale pikka otsingut selgus tõsiasi, et olin kodututele ära andnud nii enda kui ka Monsa uued talvejalatsid! Jobu, ah?
Kusjuures siis meenus mulle jah, et vaatasin suht kahtlustava pilguga Monsa tosse ja mõtlesin, et huvitav miks ta need ära annab…
Kolmas huvitav seik juhtus sel kolmapäeval. Töllerdasime Ülemiste keskuses ja mul tekkis imehea mõte vahetada ära auto signapuldi patarei. Oli teine vana kah juba. Kellasepp tegi selle nigu niuhti ära ja küsis viis kümpi. Hiljem auto juurde minnes et sel ajal kui sepp patakat vahetas elas pult oma elu ja peale uue vooluallkia installeerimist vidin teps mitte enam tööle ei hakanud.
No kurat, mul auto valve all ja mitte kottigi pole teha. Tegin siis võtmega ukse lahti ja signa karjus mis hirmus. Sain ka sellest jagu.
Tormasin siis spetsialisti juurde, kes oma targast raamatust teadmisi ammutas ja seejärel autosse sukeldus.
Tulemus: ei sittagi. Mine Fordi, nad ütlevad kuidas käib.
Järgmine hommik olin kell kaheksa Fordis nigu ii pea. Ja Ford ütleski kuda käib: panete aja kinni, võtate kodust teise võtme kaasa ja tulete meile. Sest selle võtme aeg, mis teile on antud on möödas. Ja kaasa võtke palun hea tuju ja 1600 krooni võtme eest ja veel 540 krooni kodeerimise eest.
Put**, see patarei maksis VIIKÜMMEND EESTI KROONI!!!! RAISK KÜLL! Ooooo, ma olin tige nats.
Oioioi, unustasin ütelda, et selle nädala algul tagurdas üks proua meie auto kapoti kõveraks. Hind 7900 krooni. Selle õnneks korvab kindlustus.
Vot.
Eilke kõisin tööl ja õhtal veel keitekas. Aga koju jõudes avastasin, et võtmed on Ribes.
Las olla, mõtlesin, küll homme panen ukse varuvõtmega kinni ja asi vaasja. Arvake nüüd siinkohal, ka ma leidsin varuvõtme või ei?
Kes vastas jah, see kaotas pikalt. Tuli Monsa koju kutsuda, et too siis mehe tööle päästaks.
No vot selline jutt tuli nüüd. Kindlasti on midagi veel toredamat, aga need on siin minu jutud.
PS! Võtmetest ei tea siiani muffigi.
Head ööd.
[!AdServe:pildid!]
No vot siis, polegi ammu kirjutanud. Andeks…
Igatahes, Tridens vedas mind ja veel 9 kodaniku prantsuse maale kaema, kuda vein valmis saab. Nüüd ma siis tean
Stardipauk anti Tallinna lennujaamas esmaspäeval, 20. oktoobril kell 12:55 kui meie lennuk Kopenhaageni poole suuna võttis. Pärast pisut üle tunni pikkust sõitu maandusime taanimaal, et siis ümber istuda ja Pariisi põrutada. Nagu viimasel ajal täiesti tavaks saanud hilines meie väljalend 1,5 tundi, kuna lennukit olla just äsja asjapulkade poolt üle vaadatud ja kapten andis lootust lennata euroopa õhuruumi turvalisima lennukiga. Sitt oli see jutt, sest kui mina salongi pagasiruumi kaane kinni panin kukkusid meie peakohal olevad hapnikumaskid oma pesast välja… Nali oli nabani….
Kuna sedasamustki pesa enam miskise väevõimuga kinni ei saanud siis Lennuinimesed kukkusid asjatama igast teipide ja võlusõnadega. Hetkeks see ka õnnestus. Seejärel paluti meie ja meie ees oleval real lahke naeratuse saatel teise ritta istuda. Meie kolm saime omale võrratud peldikuukseesised kohad. Juuuhuuu.
A näe imet, stjuuard-poiss tegi hetkeks peldiku ukse lahti ja näää….sealtki laest kukkusid välja hapnikumaskid… korras lennuk või nii….ütleks…
A sellest me enam numbrit ei teinud. Kuigi oleks vist pidanud.
Enivei maandusime Pariisis ja kõik oli kombes. Aga kuna väljalend hilines siis hakkas meil pisut nagu kiire, sest rong Dijoni oli kohe-kohe väljumas. Aga et kust kohast?
Õnneks oli meil kaasa võetud Tridensist inimkompass pealkirjaga Janno, kes juhatas kogu porukka nigu sutsti rongile.
Kolisime kohe restoranivagunisse õllele ja ~2 tundi hiljem Dijonis olimegi pisut õllesed Dijonis istusime ümber teisele rongile ja põrutasime Beaune`i. Seal oli meil vastas kohalik musjöö taksojuht, kes meid kenasti hotelli transportis.
Tsekkinn tehtud kappasime kohe linnapeale õlleputkat otsima. Tridensi mehed tahtsid muidugi jäägermeistrit kaa. Seda ei olnud. Vist.
Ega esmaspäeva õhtul kella 23 ajal ei olegi teab mis palju kohti kus õlut teha. Üks oli ja sellest meile piisas. Tegime paar toopi ja kobisime magama.
Hotell oli hästi väike ja tore, tuba oli kah tore, aga uni oli sitt. Pole hullu
Järgmine hommik pakuti meile hamba alla pistmiseks ahjusoojasid croissant`e, juustu, sinki, salaamit, võid, marmelaadi, moosi, jogurtit, värsket mahla ja kohvi. Thats it. Jummala hea oli, ausalt kaa!
Peale sööki saime kokku kohaliku veinimehega ja naisega, kes meie võrratu seltskonna autosse pakkisid ja 160 km eemale Chablis`sse sõidutasid. Külla Simonnet Febvre veinimaja veinimeistrile. Vat see oli. tore. Anti veini maitsta ja puha. Ehk siis 3 cremant`i ja 11 veini…oli nii vä? No mingis sellises suurusjärgus ta igatahes oli…
Seejärel käisime Grand Cru veiniaias niisama tuhnimas. Pilt oli igatahes vägev, kuhu iganes silm ulatas olid viinapuud…
Lõunal taheti meid toiduga ära tappa. Et siis surnuks sööta. Koguseliselt. Toodi üks koorene köögivilja-mereanni supp, siis kilo liha paari juurikaga, juust, ja mingi bezeelaadne dessert. Pavlova oli selle nimi.
Ja muidugi iga käigu juurde vein…
Peale Chablis`d sõitsime tagasi Beaune`i ja seal anti meil aeg vabaks kuni õhtusöögini. Käisime kolasime raamatupoes ja rullisime niisama teed. Ilm oli sitt ja ega eriti ei viitsind kuhugi ja midagi vaadata.
Õhtusöögil kordus sama, mis lõunal. Vaene kolleeg Tiina hakkas juba tigedaks muutuma. Talle polevat nuumamine meelepärane. Noh, teistele oli.
Tõmmasime jällegi kolm veini lipsu taha ja peale sööki kenasti sumisedes seadsime sammud kohaliku iiri pubisse “Pickwick”. Väga vinge koht, soovitan soojalt.
Tegime paar õlut ja seejärel sättis osa rahvast hotelli minema, osa jäi veel õllele. Mina olin, oh üllatust(!!!) hotelliminejate seas! See oli väga hea mõte, ütlen ma.
Kolmanda päeva hommikul pikemalt õlletajaid nähes venis suu vägisi naerule ja vargsi siilis põue kahjurõõm. Kodanikud olid miski kella neljani tiksund, hotelli tulnd, klaverit üritand mängida ja selle eest sõimata saand. Seda küll õnneks ühelt meie reisikaaslaselt, kellele kodanik Kerdi kellaneljane klaverimäng hästi ei passind
Hommikusöök oli kehvem kui eelmine päev: croissant oli jahtunud ja mahla anti jaopärast. Jummalast tänu et pohmelli polnud, joogiga oleks jamasti olnud…:)
Peale sööki võtsime suuna meie võõrustaja, Louis Latour`i veinitööstusesse. Esmalt näidati meile vaaditegemist , seejärel volüümiveini ladustamist, pudeldamist, siltimist jms. Nad valmistavad suures osas kõik ise v.a. pudelid ja korgid.
Seejärel sõidutati meid päris veinimõisa, kus näidati kuidas vanal ajal (ja loomulikult ka praegu) veini valmistati ning siis suundusime mõisa all olevasse keldrisse degustile…uuh küll oli tore…
Lõunal toimus sama protseduur mis eilegi. Vaene Tiina… Ülejäänud oli vist juba harjunud
Peale sööki oli veel üks degust ja siis jällegi vaba aeg Beaune`is. Külastasime veininduses vägagi tähtsat rolli omavat vana maja Hospice de Beaune ja siis jälle linna peale. Aaa…enne seda saime kokku ka musjöö Louis Fabrice Latouriga, kes nagu nimestki võib järeldada on Luois Latouri veinimaja omani juba 11 põlve. Kakssada kümme aastat. Tegu on ühega vanimaist veiniperekonnast euroopas.
Aga raamatupoes oli ka veinipood kus müüdi veini Romanee-Conti 6900 euri pudel. Tekkiski dilemma, et kas ostan korteri või kasti veini..korter või kast veini….raske otsus….
Õhtusööki te võite juba aimata….ja mis toimus peale seda võite kah aimata. Ainult et ilma klaverimänguta. Hotelli minnes leppisime kokku et kohtume homme hommikul punkt kell 05:30 hotelli ees, et alustada tagasiteed. Tehtud.
Hommikul sai üle loetud kõik pead ja kokku saime et kõik on kohal. Bussi istude selgus siiski, et meie eelnev vastus polnud tõene. Tukastama oli jäänud klaverivirtuoos Kert. Koputamise peale ust avades lausus musjöö vaid ühe sõna: JAH! Vot see oli naljakas
Aga rongile jõudsime kenasti. Ja Pariisi jõudsime kah kenasti. Õigemini lennujaama.
Tegime ära tsekkinnid-värgid-särgid ja jäime oma lennukit passima. Muidugi pull oli selles, et peale turvakontrolli oli vaid üks kuradi saiaputka. Polnud just eriti huvitav. Ja välja ei saand või õigemini ei julgend minna, sest rahvast oli kontrolli kogunend arvestatav hulk ja lennukist mahajäämine ei oleks olnud meeldiv. PS! vets oli kah teispool turvakontrolli!!!
Tagasilend Tallinnasse otseloomulikult hilines. Pensuautot pold saada kuskilt. Onju normaalne?
Asi kokkuvõtvalt oli vägagi tore, suur tänu Louis Latourile, Tridensile ja reisikamraadidele!
Järgmine kord jälle!
[!AdServe:pildid!]
Heihei, kell on kiirelt käinud ja lüües lahti oma ajaveeb avastan, et keegi pole siia peale Anni sünnipäevatervitust kriipsugi jätnud. Üritan siis seda viga parandada.
Et siis mis? On saand kõvasti tegusid (loe: tööd) tehtud, paar päeva jaani peetud ja niisama ringi tsillimas käidud (vaata kaa: http://www.pildid.eu)
Tööst ei viitsi pikalt pajatada, peatuks pigem jaanipäevas:
Peale tööd, 22. juunil põrutasime ema juurde Võsule, haarates kaasa kolm kohvrit õlut. Ja kolm pudelit vett. Söögi eest oli juba hoolitsetud. Siinkohal tänaks Kairitit ja Lead! Võsule jõudes haarasime Monsaga janul sarvist ja kihutasime enne ema juurde tuppa jõudmist sisse pool kasti õlut (PS! Mina sain tuppa alles kell 4 hommikul, hiiiiii)
Levis kuuldus, et külas olla avatud uus õllebaar (endine 100 sanga). Läksime ja ütlesime üle ukse tere, manustasime kolm või midagi rummkoolat (topelt) ja jalutasime edasi O kõrtsi kus vana sõber ja sõjakaaslane Rando oma 27 juubelit tähistas. Kõik kohad olid täis hästi purjus seöltsimehi ja meie sulandusime seltskonda nigu rusikas silmaauku.
Silmanurgast oli vilksamisi näha ka härra SpinScience`it kellega sai kah üle mitme-setme aasta paar sõna spordjuttu puhutud. Ja hiljem üheskoos koduteed vallutama asutud.
….
Aga praegust pean minema Pärnusse ujuma. Kui viitsin, siis kirjutan hiljem edasi
loe edasi: aripaev.ee
aripaev@aripaev.ee
16.05.2008 00:00
Olin päris üllatunud, kui lõpuks Ribe suurte akende taga liikumist nägin – ikkagi elus!
loe edasi aripaev.ee
FESTIVALI SUVETERRASS – MAITSEKAS VALIK!
Sellel aastal on meil meeldiv võimalus pakkuda festivalikülalistele enne iga õhtust etendust
suurepärast a la carte menüüd festivali suveterrassil.
Kvaliteetroogasid pakub Eesti parimate toitlustuskohtade hulka kuuluv restoran Ribe.
Menüüpaketi hind on 400 krooni/ inimene.
Igal õhtul on valikus kaks 3-käigulist menüüd (eelroog, põhiroog ja dessert).
Kohv, tee ja vesi sisalduvad paketi hinnas.
Alkohoolsed joogid saab igaüks vastavalt oma soovile ja maitsele juurde osta.
Suverestoran avatakse igal õhtul kl 19.
Soovitame kohale tulla hiljemalt kl 19.30, et oleks piisavalt aega nautida meeldivaid roogasid enne etenduse algust.
Vaheajaga etenduse puhul serveeritakse eel- ja põhiroog enne etendust ning dessert etenduse vaheajal.
Terrassipääsmed on vabamüügis alates 22. maist.
Pääsme suveterrassile saab osta Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee
Suveterrassi pääse kehtib vaid koos sama õhtu etenduse piletiga.
Kohtade arv suveterrassil on piiratud!
Restoran Ribe valiti 50 parima restorani hulgast 11. kohale. Samuti võtsime esimese platsi uute tulijate konkurentsis!!!
Täna selgusid 50 Eesti paremat restorani, võitjaks osutus Tallinnas asuv restoran Ö. Ribe tuli tublile 11.-ndale kohale.
Otsuse tegemisel osales kokku üle 300 erinevates restoranides juhtivatel kohtadel töötavat inimest, kellest igaüks nimetas viis enda meelest paremat restorani.
«Niisugune valikumeetod on kokkuvõttes objektiivne ja annab võimaluse silma paista kõikidel headel söögikohtadel,» ütles küsitluse korraldaja Aivar Hanson.
50 parima restorani hulka jõudsid 39 Tallinna ja 11 mujal Eestis asuvat restorani.
Eesti paremad restoranid 2008. aastal: Read the full story
Ah jaa, emme arve oli 25.- (1 kohv)
|
Aug. 12 - Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus. Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega mil saan neid lumistena näha.
Okt. 14 – Kanada – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega. Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal hirvi. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.
Nov. 11 – Rembrance päev. Algab hirvede jahihooaeg. Ma ei suuda ettekujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
Dets. 2 – Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagupostkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaazitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaazitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Kanadat.
Dets. 12 – Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaazist. Mulle meeldib siin.
Dets. 19 – Veel lund. Ei saanud garaazist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.
Dets. 22 – Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
Dets. 25 – Merry Fucking Christmas! Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
Dets. 27 – Veel valget sitta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, väljaarvatud lumekühveldamine garaaziteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb mägedes lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
Dets. 28 – See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter paska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve. Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu majateele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.
Jan. 4 – Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi hirv jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud.
Mai 3 – Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
Mai 10 – Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Kanada
Täna-homme kirjutavad kõik talvest. Ega minagi kehvem saa olla. A jutt lühike: no kurat, nüüd vasta suve…
Otsustasin tänasest kirja panna kõik korrad, kui ma naabritädi juurest muusikat kuulen. St. mitte väikest piiksu vaid sellist tümpsu, kus ma pean oma teleka voluumi timmima. Tänasega kokku võib lugeda 7 korda. Ukse taga kloppimas olen käinud kolmel korral.
No kurat küll!
Täna toimus Estonia teatris suur tants ja tagaajamine, mille eest seisid hea meie presidendipaar. Enne pidustusi toimus väike istumine pereringis kus otsustati, et Evelin sel aastal süüa ei tee. Sellega peavad hakkama saama Imre ja Roman. Ja Toomas ei hakka külalistele viina kallama. Selle eest hoolitseb Karmen Keitering.
Mõeldud-tehtud.
Pidusse saabud erve trobikond imreid ja romanne ja kuhi karmenkeiteringi. Ja pea tuhat külalist. Selge ju, et Evelin ei viitsi kokata Igatahes imred ja romannid ja karmenkeiteringid said oma ülesannetega hiilgavalt hakkama.
Palju õnne Meile!
Pildid pärinevad CC kodulehelt: http://www.carmen.ee/photo/a.php?id=137
Tundub, et minagi olen nüüdsest miljonzilljonkrooni rikkam. Ehk siis täna elutses mu e kastis säärane tekst:
Winnings!!! Emails were selected within European Countries; and it’s been done once in every year. Your winning information’s for $800,000:00 USD in category ‘A’ “Email lottery winning information is followed below” Ticket number: 1001-558962-5899. Serial number: 6677/05 Reference number: 7743909/nl Remember, all winning must be claim not later than 30 Days. After this date all unclaimed cash prize will be forfeited. Please, in order to avoid unnecessary delay and complications remember to quote personal and winning numbers in all correspondence with us .Congratulations once again from all members of MEGA-JACKPOT LOTTERY N.L. Thank you for being part of our promotional program of this year’s winners, Send the following..
(i) Your names..
(ii) Contact telephone and fax numbers
(iii) Contact Address /Country
(iv) Your winning information
(v) Quote amount won.
*****************************************************************
Contact Mr. Gerald Huisman
Tel: +31- 623-155-299
Fax: +31 -84 -759 -9744
Email: Megajackpot@games.com
*****************************************************************
Yours Sincerely, Mrs. Cohen Van Ken
Kuna ma ei oska sellise summaga midagi teha, siis jätan ma seekord selle võlja võtmata. Muidugi, kel soovi on, võtke härra Konvanchenn`iga ühendust ja sümboolse 1000€ suuruse tasu eest kantakse raha teie arvele. Vist
