Toila

Mõtlesime Monsaga, et vähe puhkust oleks vaja ja bookisime nädalavahetuse Toila Spa`s. Tegu oli sooduspaketiga: 2200 EEK, 2 nägu õhtu-, hommiku-, lõuna-, õhtu- ja hommikusöök hinnas. Samuti piiramata termide ja ujula kasutus.

No ma ei tea nüüd… Toa ust lahti keerates (võtmega mille küljes rippus väga suur ja raske metalljunn) leidsime eest 3×2 m kuudi, kollast värvi, kõige väiksema telekaga, mida ma oma elus näinud olen.

Enne Toilasse jõudmist oli mul ootus muidugi päris kõrgel, esiteks sai ju veebilehelt pilte vaadatud ja teiseks eelmine spaas käik Saaremaale Grand Rose`i oli märksa osavam. Ja minu mõttes on GR vägagi viimasepeal. Toad ilusad ja vee- ja saunakeskus kah pandav.

Toisla Termid koosnevad siis ühest 25m pikkusest basseinist, ühest vastuvooluga mullitavast basseinist (see oli päris tore), kahest soome saunast (95°C), aroomisaunast (70°C), soola- ja aurusaunast (50°C) ja infrapunasaunast(50°C).Oli veel 2 mullivanni toas ja 1 õues. Viimane mullitas vist vaid hommikuti.

Üldiselt tegime reede õhtul sellele kompleksile tiiru peale ja tahtsime (või tegelt mina tahtsin) ära hakata minema. Monsa arvas, et võiks ikka hommikuni olla ju. OK

Läksime õhtusöögile. Oujee, nõukaaeg hüppas söögisaali uksest vastu. Meile lendas ligi üks tädi, küsis näha ravikaarte (need antakse registreerimisel respast) ja seletas, et kuuma toidu jagame me ise kõik ülejäänu võite võtta ise… Mul tekkis kohe küssa, et millese ülejäänu, aga pingsal ringipiilumisel avastasin, et oli veel ju kaneelisai, lõunast üle jäänud seljanka ja värske kurk.

Soe söök oli seapraad hapukapsaga. Iseenesest maitsev, aga ma polnud selleks ilmselgelt valmis. Monsa sõi lõuna ülejääke: oli miskine kanaraguu riisiga.

Pääle sellist õhtusööki tahtsin kohvi. Koperdasin oma tassiga mööda söögisaali ringi ja otsisin oma. Juurde astus tädi kes sõnas, et kohvi saab ainult hommikuti, praegu on tsai.

OK, jõin tsaid ja sõin kaneelisaiakest.

Seejärel tegime tiiru Toila peal ja ümber, leidsime ühe vägagi põleva heinaküüni, käisime ühes väga kivises aga omamoodi ilusas rannas ja laekusime hotelli tagasi. Tegime veel ühe saunatreti ja kobisime magama.

Uni maises hää.

Hommikusöögiks oli keeduviiner, kalapulgad (võrratu väljanägemisega, kusjuures. tundus, nagu oleks nood aasta algul ahju pandud ja eile välja võetud), valge kastme sees ligunevad hakklihapallid ja midagi veel. aaaa ja väga vedel keedumuna. Kohe väga vedel. Sõime ühe keedusingileiva ja ühe juustuleiva. Ja KOHVI!

Saunaring. Monsa läks otse loomulikult päevitama. Saunakeksuke katusel on nimelt seiilne koht, kus on kuhi lamamistoole ja kus on väga hea mittemidagi teha ja päikest võtta. Sealsamas katusel asub ka teine soome saun (95°C) ja mullivannbassein, mis pealelõunasel ajal millegipärast lõpetab mullide ajamise.

Kuna ma pole eriline päikesejänku siis sain ma tollele saunakeskusele u 10000 ringi peale teha enne kui Monsa küpseks sai ja lõunapaus vahele tuli.

Lõunasööki ma ei kirjelda.

Pääle lõunat oli veel törts päikest ja siis panime sellest majast minema. Ei viitsinud õhtusöögile jääda ja veel ühte ööd magada.

Igatahes, kes tahab minna: minge kambaga, üksi või kahekesi võib igavaks minna. Ja valmistuge, et asi pole nagu pildil.

EBA teatab:

Palju õnne Kristo!!

EBA liige Kristo Tomingas (COCTAIL CATERING) saavutas Hong Kongis toimuvatel ALLWORLD OPEN CUP 2009. võistlustel 1. koha.

Osales kokku 15 riiki Austraaliast Iirimaani. Ühtlasi olid ka antud võistlused Hiina, Macau ja Hong Kongi meistrivõistlused.

Eestlased esinesid väga hästi. Kõik kolm võistlejat olid esimese 15 seas.

Kokku oli võistlejaid 105.

  • Kristo Tomingas (1.) COCTAIL CATERING
  • Heinar Õispuu (10.) COCTAIL CATERING
  • Taavo Raag (14.) CAFE`AMIGO

Võistlejaid hindasid professionaalsed kokteilimestrid üle kogu maa.

Eesti kokteilimeistrid saabuvad koju 13.05.2009. Kell 18.00. Frankfurdi lennuga.

Kõik tervitama.

Palju õnne ka minu poolt!!!

Lisainfot saab aadressilt EBA kodulehelt!

Vastuseks ühele kommentaarile

http://www.tele2.ch/images/cup.jpg

Ükspäev laekus minu TELE2 jutu peale üks kuri kommentaar. Kahjuks sai see minu paksude sõrmede all kogemata kaotsi, aga siiski loodan, et preili, kes selle vastuse siia jättis tuleb veel vaatama, et mis tast arvatakse.

Ja minu vastus on siin:

Hea sõber!

On juhtunud tõesti väga kahetsusväärne lugu seoses artikliga Tele2est ja nende kõnehindadest. Täna seda artiklit üle vaadates selgus, et pilt, mille ma sinna abimaterjaliks olin riputanud on kahtlasel moel kaotsi läinud. Arvan siiralt, et kui oleks abimaterjal olemas, oleks preili minu mõttest kah aru saanud. Ilma pildita on see lugu seal tõesti nagu üks vanainimese jutt ja ei vii kuhugi.

Loo tegelik põhjus oli aga selles, et 2008 jaanuaris Egitpimaalt tagasi tulles seisis mu majaees Tele2 mees kalluriga ja kallas kolinal mulle telefoniarve varba pale. Läksin siis netti tuustima, et mis värk on. Selgus, et suht olematute kõnede peale oli mu arve kasvanud üle 2000 eegu suuruseks (mis minu mäletamist mööda oli siis u 300-500 eeki minut. Ja seda on tõesti liiga palju.

Järelpärimisi tehes selgus, et operaatoril oli midagi katki läinud ja süsteem tekitas lihtsalt oma hinna ja samas väljastas ka vastavasisulise arve.

Ma nüüd ausalt rohkem ei viitsi seda lugu edasi lasta. Loodan, et tegin ennast arusaadavaks.

Lugupidamisega,

Urmet

Algne artikkel on SIIN

Pisut pilte WBClt Atlantast

Paar pildigaleriid leiate järgnevatelt linkidelt:
http://pildid.eu/view/FlashBlack.view/cover.php?name=WBC
http://pildid.eu/view/FlashBlack.view/cover.php?name=WBCv2

Kokkuvõte WBCst

Nonii, nüüdseks on palju vett merre juurde voolanud ja on aeg järeldusi teha. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kogu reis läks täie ette. Saime hulka maad targemaks, saime juurde uusi sõpru vahetasime kogemusi, lubasime kirjutada-joonistada ja ka külla minna. Vähemasti Soomes võiks ära käia küll

Oma kohalejõudmisest ja aklimatiseerumisest rääkisin juba eelnevates juttudes. Mis mind pani aga hämmastama on see, et Baristade Gild of Ameerika oli kõikidele (ma vähemasti arvan nii) võistlejatele sebinud buddy`d ehk maakeeli semud. Nende ülesanne oli aidata baristadel kohaneda kohaliku oluga, leida kõik võistlusteks vajalik ja olla lihtdalt semud. Kogu see lugu oli muidugi vabatahtlik.

Mina oma semuga ei kohtunudki. Kui ma esimesel päeval temaga ühendust võtsin teatas ta, et on linnast väljas ja laekub neljapäeval!!! Saate aru jah, neljapäeval on esimene võistluspäev!!! Aga ta lubas minu mured edasi anda kodanik Jamie`le kes kõik kohe korda ajab. Jamie helistaski ja ütles et tal kõik juba korraldatud. “Jess, asi liigub” mõtlesin.

Kolmapäeva (15.04) õhtul toimus Barista Meet & Greet üritus Halo Lounges. Tegu oli ultramoodsa kohaga, mis oli nii kenasti ära peidetud, et kui me teejuhatust küsisime siis samas majas töötaval härral polnud õhkõrna aimugi sellisest klubist. JA ometigi asus see ühe lihtsa katlamaja ukse taga. No kujuta pilti, ah!

See pidu oli siis koht kus kõik baristad ja nende kaaskond omavahel sõprust looma asusid. Pajud teadsid teineteist varem. Seal hulgas ka Helger, kellest oli sedapuhku väga suur abi. Ta tutvustas mind teistele ja rajas nö tee ette. Mul oleks suts imelik minna ja koputada kõikide õlale ja esitleda end.

Iga barista pidi kaasa võtma $10 väärtuses kingituse oma kodumaalt. Minu Eesti pass, kama, saunamüts ja 2 saunatonti läksid El Salvadori tüdrukule. Mina sain loosi tahtel kingituse ukrainlaselt, kel muidugi polnud aimugi sellest, et miski kingiteema üldse oli. Jäingi ilma

Aga kingituste jagamise ajal tuli mu juurde tütarlaps Diane, kes samuti buddyprogrammis osaleja ja ütles, et Dan (ehk siis minu buddy) oli palunud tal minu käest küsida kas kõik on ikka kombes. Nimetasin siis preili D`le et tead piima ja kirsijogurtit ja vahukoort ja elektripliiti on vaja. Tibi ütles et nooo problem. Sii juu tumorrou.

Ja rohkem pole ma ühestki baristabuddyst midagi kuulnud. Tegelt ühte selli nägin. Tema nimi on Ben ja ta oli Mikko (soome barista) semu. Minu semust pole ma enam kunagi midagi kuulnud.

Võistluste puhul meeldis mulle väga korralduslik pool. Kõik käis nagu kellavärk. Miinuseks võib tuua selle, et prooviruumis polnud voolu pliidi tarvis. Oleks vast tore olnud pliiti enne proovida ja kirssi pisut keeta. Aga ei saanud.

Siinkohal jätan 2 päeva vahele ja kirjutan võistluspäevast.

Minu järjekorranumber oli #46 mis tähendas, et võistlen 3. päeval peale lõunat. Helger, Kati ja Heili aitasid mul asju poleerida ja paika sättida. Aitähh Teile! Pliiti lavale viies selgus, et neil pole seal sellist voolu. “Minge persse mehed, eile oli seal see vool ju!” Pidin minema ja ise näpuga näitama. Saime korda.

Laua katmist olin läbi teinud vaid korra, pliiti polnud kunagi kasutand, samuti kohalikke kirsse, suhkrut ja apelsine. Veski oli tuttuus, jahvatanud vaid 1,5 kg kohvi. Ilmselgelt liiga vähe, soovitav oleks vähemalt 3 kg. Põhimõtteliselt läksin lavale täiesti tundmatute asjadega.

Konfii kõrbes põhja, kuid sain viimasel hetkel tal sabast ja suutsin apelsini mahla juurde valades ta päästa. Ja see väike karamell seal juures tegi asja hoopis mõnusamaks Lõppeks mõned punktid mida ei tasuks WBCl teha:

Kohv: vali tugevam segu, tee lühem ja tugevam kohvi, kui võimalik rösti ise või ole röstimise juures.

Piim: võta kodust kaasa (kasvõi salaja)

Traditsiooniliste toiduainetaga (nagu Kama) pole vajadust WBCle minna. Selles kontekstis ei kõla nad nii nagu kodus ja sul pole aega ega võimalust seda nii hästi lahti seletada

Lauakate: tee lihtsalt, helkurid ja vilkurid võib koju jätta.