laht.net

Barista Magazine kirjutas nii:

#46: BARISTA CHAMPION OF ESTONIA—URMET LAHT

Estonia has come a long way in barista excellence, and they’re right up there now with the best of the world. I’m sure the success of the European Team Barista Challenge hasn’t hurt anything—and Estonia’s a big part of that competition. Urmet is so proud of his country, and his performance is a love letter back home. In his cappuccinos, he tells the judges they will experience a creamy marzipan taste and the essence of tender peaches. I’ll focus on his signature drink because that’s how it came across best: a traditional food from Estonia inspired this interesting drink. The food is a blend of rye, wheat, barley, and peas, so Urmet has brought these ingredients together, cooked them in salty water, dried them, and ground them up for the drink. To this, he brings cherry yogurt and cream, to emphasize the cherry notes of his coffee. It’s incredibly creative. Great showing, Urmet.

Vaata ka lisa aadressilt www.baristamagazine.com/blog

(ATLANTA, GA)

Oli esimene võistluspäev. Mina võistlen küll laupäeval aga hommikul tekkis kerge vibra juba sisse. Võistluspaika jõudes läks see kuidagi iseenesest üle ja nüüd on kõik OK. Sain oma pliidi kah tööle: Nuova Simonelli kutid aitasid hädast välja ja vahetasid pliidil pistiku ära. Tavalise, meie 220V asemele topiti elektrimurunbiitja pistik Hirmus kobakas, aga töötab. Või vähemalt töötas.

Võistlustules oli 19 baristat, eredalt säras Holland (hea oli olnud ka Singapur, kuid kahjuks olime sel ajal söömas). Ära võistles ka selle aasta üks favoriite: Sammy Piccolo.

Saime tuttavaks paljude baristadega (osadega juba päev varem), sealhulgas Ukraina kutiga. Tema võistles teisena. Müts maha selli ees: tuli Atlantasse oma raha eest ja ihuüksi!!! Püüdsime talle toeks olla niipalju kui võimalik. Preseka ajal oli kutil aga blackout ja peale tervituse ei rääkinud ta rohkem sõnagi, tegi oma töö lihtsalt ära. Loodan, et minuga seda ei juhtu!

Õhtal käisime poes ja ostsime piima. Umbes 30 LIITRIT!!! Ei tea ju millist marki kasutada. Täitsa jama kohe.

Ei teagi kohe, mida rohkemat lisada, täna avatakse mess, saan oma veskit katsuda ja 14:30 on mul harjutusaeg.

Uued uudised juba homme (või täna õhtul)

(ATLANTA, GA)

Hommikul oli kuidagi rõve olla: uim peal ja puha. Helger, va Tiibeti tark, teadis ütelda, et see on see ajavahevärk. No selge-selge.

Sõime oma kõhud jällegi saia täis, jõime peale suht koleda hommikukohvi ja põrutasime Atlanta – Buford Hgwy Georgia Marshalls Store, mis pidi olema jube hea kinga ja muu asja pood. Oligi, kolm paari kingi olid tõesti ilusad, ülejäänud tuhat ei kannatand kriitikat. Kogu kompleks nägi välja mnagu Kadaka turg, ainult et 400 korda suurem. Kuid võibolla oli Lenoxi kaubamajas käik lati  nii kõrgele ajand, et tavaline enam ei sobi? Vaevalt!

Igatahes kingad ma sain: $41.27. Ma ikka ei suuda aru saada nende maksusüsteemist: poes on hind üks, kassas pannakse tax otsa ja kokku on teine hind. Jama värk selline

Metroo ja muu ühistranspordiga kulgeme juba nagu vanad mehed, ainult et oleks pidanud kohe mitme päeva kaardi ostma, oleks tulnud märksa odavam. Aga meie kappame muudkui ühekorrapiletitega: hind on $1.75 ja sinna lisatakse veel pileti printimise ja paberi raha 50 centi! Saad aru jah?

Lea mainis kord, et LAs on ühistranspordiga kehvad lood: käib kuda tahab. Siin on asi kui kellavärk.

Käisime Helgeriga oma tavapärases sööklas lõunat söömas, kui mulle jäi silma ühe ukse peal olev SCAA messi silt. Ja seal seisis, et mess on avatud 15.04 – 20.04. Kes ei tea siis SCAA messi raames toimubki üritus nimega WBC ehk siis Baristade Maailmameistrivõistlused.

Otsustasime kah messipaigast läbi jalutada. Sinna jõudes selgus, et olime oma esimese koosoleku just maha maganud. Onju tore. Loodetavasti seal midagi eluks vajalikku ei räägitud

Õhtul toimus Halo Lounges Barista Meet & Greet. See on siis asi, kus toimub selline tutvumine ja oma kodust kaasa toodud kingituste üle andmine. Minu kink sattud El Salvadori tüdrukule ja sisaldas endas saunamütsi, kama, eesti passi ja kahte saunatonti Minule tegi kingituse ukrainlane, keda kahjuks kohal polnud. Ju ta võistleb siis järgmine päev.

Vot, niipalju siis tänasest päevast.

(Atlanta, GA)

Et siis aklimatiseerumine vä? Sättisime end küll kohaliku aja järgi kell 10  õhtul magama, aga pool viis hommikul oli luuk lahti nigu nipsti ja und rohkem ei tulnud. Lugesin uudiseid ja chättisin niisama. Pisut enne hommikusööki sain ikka korraks veel silma kinni.

Hommikuks pakuti kohvi ja krõbuskeid ja SAIA!!! Sõbrad, 7 sorti erinevat saia, määrdejuust ja džemm. Ime, et nad siin tsipa ülekaalus pole

Hommik söödud astusime kaubanduskeskuseid otsima. Ameerika Baristade Gild on kõik ilusasti paberile (mis jäi mul koju:) ) kirja pannud kõik vähegi asjalikumad poed (Kuigi millegipärast pole seal märgitud ei Lenox Square). Käisime WholeFoodsis, kus on tõesti suur valik ja enamus vajaminevat sai sedalt ära ostetud. Poes ringi tuiates tekkis mul jube janu ja haarasin esimese värske apelsinimala pudeli ja panin sealt pool nagka. Hiljem kassatädi vaatas seda pudelit nigu vasikas aiaauku. Ei saand asjale pihta, et miks ma ikkagi poolikut mahla tahan osta

Hotelli tagasi jõudes panin oma Kama likku ja kimasime linna tagasi. Kohalik infotädi soovitas meil minna Lenox Square Malli mis on siis kõige suurem kaubanduskeskus Atlantas. Ja oojaa see oli suur. Naised, kui te vaid teaksite

Aga hinnad olid kohati jõle kallid: Monsa poolt soovitud Miss Sixty suurte taskutega stretsid teksad olid kohapeal tegelt mitte nii stretsid ja väikeste taskutega, üldiselt suht koledad ja hinnad algasid $250. Suht kirves, meil on odavam. Ja ilusam. Aga näiteks Guess on väga hea hinnaga.

Kolm tundi lendas linnutiivul ja hakkasime hotelli tagasi sõitma. (Metroo on ikke üks kuradi hea liikumisvahend)

Tahtsime minna veel Georgia Aquariumisse ja Coca-Cola muuseumisse. Mõlemad olid kahjuks selleks ajaks kinni, ehk siis suletakse kell 17:00. Muuseas, paljud toidukohadki pannakse kell viis kinni. Peale seda sureb downtown põhimõtteliselt välja.

Meie aga sõime õhtust Hard Rock Cafe`s. Võiks üteda, et meie Babyback ja Mack annavad selle koha toitudele küll pika puuga pähe. Ausalt.

Aga egas midagi, uus jutt juba homme. Muideks juba täna õhtul on esimene baristaüritus Halo Lounges ja see kannab nime Barista Meet and Greet, alates homsest on võistlustules juba esimesed baristad.

(Atlanta, GA)
Eila jõudsime oma koluhunnikuga õnnelikult pärale. Lennujaamas peale kuute suitsu ja viie minuti pikkust kuklakratsimist otsustasime võtta takso. Hinnaks öeldi 39 dollarit. Imelikul kombel pidi selle summa ette maksma. Hmm…
Hotell on meil täitsa nitsevoo, rõdu ja basseiniga. Toas on sigasuured voodid ja mikrouun ja kohvimasin ja külmkapp. Ja telekas
Käisime veits linnapeal kooserdamas, leidsime üles võistluspaiga, viskasime pilgu peale. Kuradi võimas värk!
Aga linnapeal loli rahvast kuidagi vähevõitu. Ei teagi, et kas esmaspäeva pärast või MaSu hingab siin nii kuradi koledasti
Starbucksis käisime ja võtsime cappuccinod ja miskid tomati-mozzarella baquetid, raha küsiti 10 taala. Helger andis kümme ja sai 11 tagasi. Mul nii hästi ei läinud
Praegu kõik, õhtul kirjutan jälle