Ukselukk
See lugu on tsipake nagu järjejutuks “Pilguheit möödunusse”
Täna varahommikul viisin Monsa tööle ja tagasi koju jõudes avastasin ehmatusega, et mu võtmed päris hästi ukselukku lahti ei keera. Läksin juba päris närvi, kuulasin, et ega keegi toas ei kobista ja muud sellist. Õnneks nii hull asi polnud.
Kruttisin siis edasi kuid sittagi ei muutunud. Täpse silmaga turvaluku võtit üle vaadates sain aru, et see on pisut nagu kõver või nii. Võtme “hambaid” sirgeks painutades käis krõps ja pooled “hambad lendasid nelja tuule suunas. Vot kus tore võti, mõtlesin.
Egas muud kui Monsa tööjuurde ja teised võtmed. Õnneks nendega sain tuppa ja seekord olid toas ka varuvõtmed. Kuna nood olid veetnud auto pagaasnikus pea aasta siis kliimast tingituna oli roosteuss nende peake ikka suure pesa teinud. Nii suure nigu toonekurg
Aga need vähemalt teevad oma tööd. Ja lukuabi ei pidand kutsuma. Viis sotti nigu maast leitud
Kui need juhtumised nii palju rahakotile ei käiks siis naeraksin kõht kõveras isegi
Üks lihtne tähelepanek
Mingi päev enne jõule potsatas Monsa postkasti e-kiri tema ülemuselt, mille ta mulle edasi saatis. Kirja sisu oli piisavalt mõtlemisainet andev. Panen selle siiagi üles ja vabandan, et pole seda inglise keelest ära suvatsenud tõlkida:
A man sat at a metro station in Washington DC and started to play the violin; it was a cold January morning. He played six Bach pieces for about 45 minutes. During that time, since it was rush hour, it was calculated that thousand of people went through the station, most of them on their way to work.
Three minutes went by and a middle aged man noticed there was musician playing. He slowed his pace and stopped for a few seconds and then hurried up to meet his schedule.
A minute later, the violinist received his first dollar tip: a woman threw the money in the till and without stopping continued to walk.
A few minutes later, someone leaned against the wall to listen to him, but the man looked at his watch and started to walk again. Clearly he was late for work.
The one who paid the most attention was a 3 year old boy. His mother tagged him along, hurried but the kid stopped to look at the violinist. Finally the mother pushed hard and the child continued to walk turning his head all the time. This action was repeated by several other children. All the parents, without exception, forced them to move on.
In the 45 minutes the musician played, only 6 people stopped and stayed for a while. About 20 gave him money but continued to walk their normal pace. He collected $32. When he finished playing and silence took over, no one noticed it. No one applauded, or was there any recognition.
No one knew this but the violinist was Joshua Bell, one of the best musicians in the world. He played one of the most intricate pieces ever written, with a violin worth 3.5 million dollars.
Two days before his playing in the subway, Joshua Bell sold out at a theater in Boston and the seats average $100.
This is a real story. Joshua Bell playing incognito in the metro station was organized by the Washington Post as part of an social experiment about perception, taste and priorities of people. The outlines were: in a commonplace environment at an inappropriate hour: Do we perceive beauty? Do we stop to appreciate it? Do we recognize the talent in an unexpected context?
One of the possible conclusions from this experience could be: If we do not have a moment to stop and listen to one of the best musicians in the world playing the best music ever written, how many other things are we missing?
Häid pühi veelkord
Jõulud meil
Kuidas Teil jõulud saabusid?
Meil oli kõik kena. Ema ja vendvähk tulid linna ja istusime meile jõulurooga nautima. Seapraad ja kapsas ja kartul ja räimerull…nämma.
Jõulukingika sain “Köögiorja päevaraamatu” ja sussid, Monsa sai käeketi ja sussid, vend sai diskokera ja sussid ja ema sai “Toalillede raamatu” ja ei saanud susse.
Kõht kõvasti täis pargitud passisime veel telekat kui mul tuli mõte, et teeks, kurat, digestiivi kah. Ja panime vennaga isa poolt sünnipäevaks kingitud viski nahka. Ja pool pudelit viina kah takka otsa.
Kell oli pool kuus hommikul kui lõpuks magama märkasime minna. Üles ärgates polnud viimane viskilonkski seedima hakanud, vodkast rääkimata.
Vabandasin pikalevenind jõululaupäeva sellega, et ema ei lubanud enne magama minna, kui klaasid tühjad…
Järgmine päev käisime Huljal sugulaste juures (Monsa sõitis muidugi, mul hommikul näitas veel suisa 3 promilli!!!)
Hõkk….
Hulja saun tegi oma töö ja promill kahus nigu tinatuhka. Tõmmasin pohmaka peale veel suitsu kah, et asjast kiiremini üle saada. Suits ja pohmell = oooooooooo kui rõve!!! (V.a. Sukku pohmell)
Teisel jõulupühal käisime maal Monsa ema juures ja ausalt ütelda siis seapraest hakkas juba vaikselt keerama küll…
Aga järgmine päev sobis seda süüa veel küll. Hirmuga mõtlen, et kohe-kohe on ju aastavahetus ja seapraad on kohustuslikus korras jälle laual!
Aitäh Janekule suurepärase liha eest.
Teater Rakvere moodi
Eile sättisime Rakveresse teatrisse. Minu musu väitis mulle, et tegu on hirmtoreda Arlet Palmiste tükiga.
15 kilti enne Rakveret helises telefon ja sõnum oli, et teater jääb ära. Tol samal hetkel selgus mulle ka see, et tegu pidi olema hoopis Merle Palmiste etteastega
A kes kurat sellest Palmiste klannist ikka sotti saab.
Egas midagi, läksime Kertudele külla, nigu algselt plaanitud oli. Sõime seapraadi ja kardulat ja kapsast. Plikad tegid kolm pudelit Astit kah läbi pesemise.
Häid jõule!
Teater lükkus edasi 2. veebruarile. Lollakad on peast vähe ve?
Slideshow
