[!AdServe:pildid!]
No vot siis, polegi ammu kirjutanud. Andeks…
Igatahes, Tridens vedas mind ja veel 9 kodaniku prantsuse maale kaema, kuda vein valmis saab. Nüüd ma siis tean
Stardipauk anti Tallinna lennujaamas esmaspäeval, 20. oktoobril kell 12:55 kui meie lennuk Kopenhaageni poole suuna võttis. Pärast pisut üle tunni pikkust sõitu maandusime taanimaal, et siis ümber istuda ja Pariisi põrutada. Nagu viimasel ajal täiesti tavaks saanud hilines meie väljalend 1,5 tundi, kuna lennukit olla just äsja asjapulkade poolt üle vaadatud ja kapten andis lootust lennata euroopa õhuruumi turvalisima lennukiga. Sitt oli see jutt, sest kui mina salongi pagasiruumi kaane kinni panin kukkusid meie peakohal olevad hapnikumaskid oma pesast välja… Nali oli nabani….
Kuna sedasamustki pesa enam miskise väevõimuga kinni ei saanud siis Lennuinimesed kukkusid asjatama igast teipide ja võlusõnadega. Hetkeks see ka õnnestus. Seejärel paluti meie ja meie ees oleval real lahke naeratuse saatel teise ritta istuda. Meie kolm saime omale võrratud peldikuukseesised kohad. Juuuhuuu.
A näe imet, stjuuard-poiss tegi hetkeks peldiku ukse lahti ja näää….sealtki laest kukkusid välja hapnikumaskid… korras lennuk või nii….ütleks…
A sellest me enam numbrit ei teinud. Kuigi oleks vist pidanud.
Enivei maandusime Pariisis ja kõik oli kombes. Aga kuna väljalend hilines siis hakkas meil pisut nagu kiire, sest rong Dijoni oli kohe-kohe väljumas. Aga et kust kohast?
Õnneks oli meil kaasa võetud Tridensist inimkompass pealkirjaga Janno, kes juhatas kogu porukka nigu sutsti rongile.
Kolisime kohe restoranivagunisse õllele ja ~2 tundi hiljem Dijonis olimegi pisut õllesed Dijonis istusime ümber teisele rongile ja põrutasime Beaune`i. Seal oli meil vastas kohalik musjöö taksojuht, kes meid kenasti hotelli transportis.
Tsekkinn tehtud kappasime kohe linnapeale õlleputkat otsima. Tridensi mehed tahtsid muidugi jäägermeistrit kaa. Seda ei olnud. Vist.
Ega esmaspäeva õhtul kella 23 ajal ei olegi teab mis palju kohti kus õlut teha. Üks oli ja sellest meile piisas. Tegime paar toopi ja kobisime magama.
Hotell oli hästi väike ja tore, tuba oli kah tore, aga uni oli sitt. Pole hullu
Järgmine hommik pakuti meile hamba alla pistmiseks ahjusoojasid croissant`e, juustu, sinki, salaamit, võid, marmelaadi, moosi, jogurtit, värsket mahla ja kohvi. Thats it. Jummala hea oli, ausalt kaa!
Peale sööki saime kokku kohaliku veinimehega ja naisega, kes meie võrratu seltskonna autosse pakkisid ja 160 km eemale Chablis`sse sõidutasid. Külla Simonnet Febvre veinimaja veinimeistrile. Vat see oli. tore. Anti veini maitsta ja puha. Ehk siis 3 cremant`i ja 11 veini…oli nii vä? No mingis sellises suurusjärgus ta igatahes oli…
Seejärel käisime Grand Cru veiniaias niisama tuhnimas. Pilt oli igatahes vägev, kuhu iganes silm ulatas olid viinapuud…
Lõunal taheti meid toiduga ära tappa. Et siis surnuks sööta. Koguseliselt. Toodi üks koorene köögivilja-mereanni supp, siis kilo liha paari juurikaga, juust, ja mingi bezeelaadne dessert. Pavlova oli selle nimi.
Ja muidugi iga käigu juurde vein…
Peale Chablis`d sõitsime tagasi Beaune`i ja seal anti meil aeg vabaks kuni õhtusöögini. Käisime kolasime raamatupoes ja rullisime niisama teed. Ilm oli sitt ja ega eriti ei viitsind kuhugi ja midagi vaadata.
Õhtusöögil kordus sama, mis lõunal. Vaene kolleeg Tiina hakkas juba tigedaks muutuma. Talle polevat nuumamine meelepärane. Noh, teistele oli.
Tõmmasime jällegi kolm veini lipsu taha ja peale sööki kenasti sumisedes seadsime sammud kohaliku iiri pubisse “Pickwick”. Väga vinge koht, soovitan soojalt.
Tegime paar õlut ja seejärel sättis osa rahvast hotelli minema, osa jäi veel õllele. Mina olin, oh üllatust(!!!) hotelliminejate seas! See oli väga hea mõte, ütlen ma.
Kolmanda päeva hommikul pikemalt õlletajaid nähes venis suu vägisi naerule ja vargsi siilis põue kahjurõõm. Kodanikud olid miski kella neljani tiksund, hotelli tulnd, klaverit üritand mängida ja selle eest sõimata saand. Seda küll õnneks ühelt meie reisikaaslaselt, kellele kodanik Kerdi kellaneljane klaverimäng hästi ei passind
Hommikusöök oli kehvem kui eelmine päev: croissant oli jahtunud ja mahla anti jaopärast. Jummalast tänu et pohmelli polnud, joogiga oleks jamasti olnud…:)
Peale sööki võtsime suuna meie võõrustaja, Louis Latour`i veinitööstusesse. Esmalt näidati meile vaaditegemist , seejärel volüümiveini ladustamist, pudeldamist, siltimist jms. Nad valmistavad suures osas kõik ise v.a. pudelid ja korgid.
Seejärel sõidutati meid päris veinimõisa, kus näidati kuidas vanal ajal (ja loomulikult ka praegu) veini valmistati ning siis suundusime mõisa all olevasse keldrisse degustile…uuh küll oli tore…
Lõunal toimus sama protseduur mis eilegi. Vaene Tiina… Ülejäänud oli vist juba harjunud
Peale sööki oli veel üks degust ja siis jällegi vaba aeg Beaune`is. Külastasime veininduses vägagi tähtsat rolli omavat vana maja Hospice de Beaune ja siis jälle linna peale. Aaa…enne seda saime kokku ka musjöö Louis Fabrice Latouriga, kes nagu nimestki võib järeldada on Luois Latouri veinimaja omani juba 11 põlve. Kakssada kümme aastat. Tegu on ühega vanimaist veiniperekonnast euroopas.
Aga raamatupoes oli ka veinipood kus müüdi veini Romanee-Conti 6900 euri pudel. Tekkiski dilemma, et kas ostan korteri või kasti veini..korter või kast veini….raske otsus….
Õhtusööki te võite juba aimata….ja mis toimus peale seda võite kah aimata. Ainult et ilma klaverimänguta. Hotelli minnes leppisime kokku et kohtume homme hommikul punkt kell 05:30 hotelli ees, et alustada tagasiteed. Tehtud.
Hommikul sai üle loetud kõik pead ja kokku saime et kõik on kohal. Bussi istude selgus siiski, et meie eelnev vastus polnud tõene. Tukastama oli jäänud klaverivirtuoos Kert. Koputamise peale ust avades lausus musjöö vaid ühe sõna: JAH! Vot see oli naljakas
Aga rongile jõudsime kenasti. Ja Pariisi jõudsime kah kenasti. Õigemini lennujaama.
Tegime ära tsekkinnid-värgid-särgid ja jäime oma lennukit passima. Muidugi pull oli selles, et peale turvakontrolli oli vaid üks kuradi saiaputka. Polnud just eriti huvitav. Ja välja ei saand või õigemini ei julgend minna, sest rahvast oli kontrolli kogunend arvestatav hulk ja lennukist mahajäämine ei oleks olnud meeldiv. PS! vets oli kah teispool turvakontrolli!!!
Tagasilend Tallinnasse otseloomulikult hilines. Pensuautot pold saada kuskilt. Onju normaalne?
Asi kokkuvõtvalt oli vägagi tore, suur tänu Louis Latourile, Tridensile ja reisikamraadidele!
Järgmine kord jälle!
[!AdServe:pildid!]
