[!AdServe:pildid!]

Meie võrratu trip algas laupäeval, 12 jaanuaril kell kuus hommikul. Kimasime lennujaama, et saada viisad, teha check-in ja muud toimingud. Kahjuks ei tunne Marhaba toursi esindaja kella ja neiu jõudis ise tööle 06:45. Rahvas oli pisut pissdoff. Aga veel rohkem pissdoff olid kõik siis kui selgus, et tibi seal reisikorralduse putkas osutus täiesti ebavajalikuks olevuseks. Kuna Egiptusesse reisiks peab olema maalemineku kaart ja see antakse lennujaamast (tavaliselt) siis läksime reisitibi peale väheke närvi. Hiljem selgus, et põhjuseta. Aga profülaktikaks hea küll! Igatahes, lennuk startis kell 8 ja kell 13 olime Sharmis. Ilma igasuguste jamadeta. Ainult vähe vindused (tõmmasime lennuajal 6 väikest vahuveini sisse Väikese bussireisi järel olimegi hotellis Tropicana New Tower. Tegu on 4tärni hotelliga otse mere ääres aga nelja tärni sealt välja meeliada ei õnnestu. Meie, eesti, mõistes. Käisime jooksga söömas (kuna kella 3ni on lõunabuffee). Pärast sööki tegime väikese une ja kell 18:30 toimus breefing eesti giidiga kel pealkirjaks Janne. Igast tore tots on. Ausalt. Rääkis teine meile elust-olust, pakkus välja pihutäie ekskursioone (millest Monsa ja mina tõeliste turistidena kohe kinni haarasime). Meie sealsed ringreisid kergendasid kukrut 435 usa dollari võrra. Kirjutan seda selleks, et kes seda lugu siin loeb ja ei ole enne Sharmis käinud teaks arvestada ja hoiduda säärasest mõttetust rahakulust. Kurat, jooge parem, ärge seigelge. Kui, siis võtke ATV safari ja kui tahate kaameliga tuhatnelja kihutada võtke see ka hinna sisse (kokku giidi käest ostes 56 €). Peale briifingut siirdusime oma sööklasse….ei restorani õhtusööki nautima. Toidul polnud vigagi, täitsa meie lobi maitsele ainult, et kartuliga on neil miski tõsine jama, No tee kuidas tahad, ei tule välja noh. A mis siis, onju. Restoranis saime tuttavaks kahe eesti selliga kel nimeks antud Martin ja Taavi. Härrased pärinevad meie folklooripealinnast Viljandist. Rüüpasime siis rummi ja õlut ja pepsikoolat ja ajasime plära. Varsti imbus meie laua äärde üks venekeelt kõnelev piiga kes meid lahke naeratusega õhtul linna peole kutsus. OOJEE!!! Egas midagi, tegime toas veel ühed või klmed kiired tropid ja kell 11 seadsime rattad Naama Bays asuvasse Rosetta hotelli. Täpsemalt hotelli diskoteekasse Black Horse või midagi sellist. Esmapilgul jättis koht mulje nagu oleks tegu hooüpis Black Mount õllekaga Mustamäel, aga nagu lähimal vaatlusel selgus olime esmalt jõudnud hoopis diskoteeka ootesaali. Või midagi sellist. Mustamäe pubil ootesaali pole. Ehitage! Klubis oli meil isiklik kelner, kes meile jooke ja pähkleid tassis. Pluss vene piiga, kes meie kojumineu soovist kuuldes hakkas raha jagama. Et ärge minge. Läksime ikka Ja läksime taksoga. Soovitan soojalt tega seal maal paar-kolm taksosõitu ja endamisi arvutada, mis juhtuks, kui neil oleks ristmikud. Igatahes. Meie sõit oli igavesti maru ja hotelli jõudes asusime uinasti jälle rummipudelit kummutama. Tähendab tugevamad jäid Teise päeva (ehk siis pühapäeva) hommik algas väga paksu peaga….oioioi. Kui ma üles sain, polnud minu peast eilne rumm kuhugi läinud ja ootas uut lõuatäit. Selle jätsin seekord vahele. Monsa vedas mu randa ja seal oli hea. Oi kui hea. Ainult et tuuline. Võtsin laenust maski ja toru ning suundusin veealust maailma kaema. Esimese kord oli sanas veits kriipi ja samas ka vägagi võimas. Vette hüpates laius jalge all 32 meetrit tühjust. Vot see teadmine üksi võtab hingeldama + rumm teeb oma töö Peale randa tegime väikese tiiru oma hotelli ümber ja siis kohustuslik uinak. Õhtal tegime paaritunnise tiiru Naama Bay keskuses, kus Monsa eest pakuti kaameleid ja paljud ahvid tahtsid, et me nende külaliste raamatusse midagi kirjutaks. Kõik nad läksivad persse. Ülbik olen vist. Edasine õhtu kulges vägagi rahulikult: sööma ja magama. Esmaspäeval oli meil esimene nn. ekskursioon kohalikku Aquaparki. Võib küll tunduda kummaline, et mida sealt veel otsida aga kuna oleme mõlemad tõsised veepargihullud siis tahtsime seal ära käia. See oli viga, kuna Monsa jäi haigeks. Kuna park on lageda taeva all siis puhus megakõva tuul ja basseinid olid jääkülmad. Pidi olema ka soojendusega basseinid, kuid me ei suutnud neid tabada. Tähendab üks oli kuid seal ei tohtinud ujuda. Põhjuseks basseini vajalikkus torudest alla sõitvate inimeste kukkumise pehmendamiseks. Ehk siis sinna saabuti torudest maandudes. Kuna vette ei saanud ja päikest kah ei saanud võtta, siis läksime hotelli tagasi. Ja kogu park osutus parajaks pettumuseks. 60 € eest. Ülejäänud päev möödus niisama töllerdades ja õhtul oli ju Monsa sünnipäev!

PALJU ÕNNE MUSU!!!

Kohalikud tegid tordi ja tulid ja laulsid ja tegid tantsu. Väga vahva oli. Nii tore et tõmmasime end jummala kinni. Juhhuuu!!! Teisipäeval oli pohmell. Jällegi. Ja oioioi kuidas me ootasime pealelõunast ATV safarit. Ja see tuli. 40€ maksis ja oli täiega seda raha väärt. 2h täiega mööda kõrbet ja mägede vahel ringi rassida on paras elamus. Soovitame soojalt!!! Kuigi kohalike käest võttes oleks asi soodsam olnud. Sitta sellest. Õhtul käisime Old Marketis. Kui Naama Bays käies on kõik enam vähem ja hinnad kallimad, siis seal on asi oomaigaad. Egiptuse pikakoivalised kassid igal nurgal, räige kalahais, räpane ja must. Kuid samas elamus. Taamalt paistis mägi mille nõlv oli täis pikitud erinevaid tulesid. Öövalges oli see vägai kaunis vaatepilt. Ja pilk tänavale ning kogu ilu on kadunud. Old Marketis oli ka “väsitajaid” vähem kui Naama Bays. Või oskasime neid juba vältida. Igatahes puhta nahaga pääsesime. Vahepeal paar sõna ka meie kamraadidest Viljandist: härrastel õnnestus võtta hotelli takso, maksta taksojuhile 60 poundi (Egiptue raha) Naama Baysse sõidu eest. Taksist viis nad oma “frend”i juurde kes ilma pikema jututa valas välja purgitäie lõhna, ütles “thisisäspesalpraisforjuumaifrend” küsis 100 poundi, ütles “aihävälidlpresentforjuumaifrend” pakkis ajalehte ühe kentsaka purgi ja andis visitka. Onju mõnus. Hiljem taksot hüüdes tuli 1 tüüp, ütles spesalpraisforjuu ja võttis sott raha hotelli toomise eest. Total: 260 poundi = 520 EEK. Tegelikult oleks läinud 25 poundi üks ots ilma et oleks pidanud lõhna ostma. A pole hullu! Kusjuures kohalikud Kairos pidavat teenima 200 poundi kuus!!! Muideks sebisime omale ka isikliku taksojuhi keda toitsime peost ja kes ei pannudki meile tünga. Väga lahe tüüp on. Mimo on nimi. Kui tahate, võin numbri kah anda. Kolmapäev oli ekskursioonivaba. Eks siis randa! Kõrbesime seal ikka paras mitu tundi, sõime lõunat ja õhtul läksime koos poistega Old Marketisse. Nagu tavaliselt kutsuti meid tuppa visiitkaarti võima. Kutt läks jällegi persse. Karjus meile järgi, et nad ei ole maafia. Poest õlled ja koju! Hotelli jõudes sai respasse öeldud, et hommikuks Monsale ja mulle söögi kaasa pakiksid kuna oli tulekul matk pealkirjaga Abu Galum. Neljapäeva hommikul kell 5 helises telefon ja kutt küsis mu käest “did juu ordered ää veikappkol?”. Mina vastu et ei, kurat, lase veits veel magada. Kutt seepeale, et “sorri, mai frend” ja pani toru ära. Täiega stressivaba värk Meie veikapp oli 06:50 ja 07:15 ronisime djiipi ja kukkusime kihutama kõrbe poole. Egyptis reisimine ei olegi niisama lihtne, kui arvata võis. Nimelt piirkonnast (nt. Sharm el Sheikh) lahkumiseks on sul vaja viisale templit, mille saad lennujaamast ja kohalikku saatjat. Sest üksi mägede vahel olles võidakse sulle kergelt ära teha. Turismibussid sõidavad kas relvastatud turvamees bussis või relvastatud eskort bussi ees. Aga meie safarist: reisu nimi Abu Galum, meie djiibijuht pealkirjaga Abu. Reisi sihtkohaks oli linn nimega Dahab ja selle külje all paiknev surfarite paradiis Blue Hole. Algul suundusime djiipidel jäbi kivikõrbe beduiinikülla, kus väikesed kuradid üritasid meile kõik asjad maha müüa. Nad müüvad sulle ka oma ema maha, kui hind õige on. Ausalt. Ilma naljata. Näiteks enne kui naised autost maha said oli neile juba paar-kolm käepaela külge insalleeritud ja juba nõuti dollareid ja eurosid.

Kohalikku raha nad miskipärast kardavad või midagi sellist. Igal juhul on sul siis 2 võimalust: kas osta neilt need paelad nende jaoks suure ja sinu jaoks suure raha eest ära või anda neile need vidinad tagasi (mida nad absoluutselt võtta ei taha) ja nad viisakalt vittu saata. Sest nemad saadavad su sinna niikuinii. Jällegi ausalt.

Aga meie esimene peatuspaik oli beduiinide kogunemiskoht. Pleiss, kus kodanikud kord aastas kokku saavad ja oma rõõme ja muresid jagavad. Sealsamas on ka 2 tuvitorni, kus nad linde toidavad ja hiljem nad pintslisse pistavad. Nimelt kaamel ja tuvid on 2 põhilist toidulauatäitjat. Ja datlid.

Järgmine stopp oli ühe künka juures, kus räägiti Siinai poolsaarest ja mägede olemusest.

Edasi kimasime beduiini sunuaiale. Seaduse (või traditsiooni) kohalest tuleb läinud kutt matta peaga Meka suunas hiljemalt 24h pärast minekut ja hauatähiles suur kivi pannaks pea otsa, väike jalgade suunas. Edasi sõitsime läbi vähe jõukama beduiiniküla, kus oli elekter (diiselgeneraator), SATY-tv!, ja pisut luksust (nende mõistes) Kõrb läbitud järkus meie tee põhja suunas asuvasse Dahabi linna. Kihutasime täiega u 70 km mööda asfalti, linnast läbi, oaasi. Vägagi vahva koht. Niiske, roheline (ümberringi on ju ainult liiv ka kivi!!!), beduiinirikas Jällegi väike meene ehk? Või kolm? Või kakskümmend neli?!

Väikestest sellidest ei tasu välja teha ja nendega üldse mitte rääkida. Jätavad su kohe rahule. Sest on ju teisi lolle, kes ilma pikemata raha annavad. Oaas käidud, läbi Dahabi Blue Hole laguuni. Enne seda väike stop, kaameli selga ja padavai punuma. Ei, tegelt ei punund siin midagi vaid vaikselt liiguti Blue Hole poole.

Randa kaameliga ei lastud. Pidi paar meetrit jala käima. Maapeal oli ruumi küll, vees seevastu oli jube tunglemine. No on mida vaadata, ausalt. Sõime beduiinilõuna ja sõitsime seekord djiibiga Dahabisse tagasi. Väike ekskursioon toredas boheemlaslikus väikelinnas. Linn täis britte, kirjanikke ja kunstnikke. Hakas silma üks T-särgipood, kus polnud müügil ainsatgi särki, Monica hotell ja juveelide tehasepood. Vaadatud. Nüüd tagasiteele. Sharmi oli 100 km. maad, selle läbisime u. 40 minutiga. Abu ajas djiibi nii peeneks, et hirm hakkas kohe Hotellis kohustuslik uinak enne sööki ja õhtul läksime Naama Baysse. Seal on peale “väsitajate” ja beduiinikohvikute ja muidu ahvidele ka vägagi toredaid söögikohti nagu näiteks T.G.I. Fridays, Hard Rock Cafe, Little Budha, Camel. Viimase katusele me neljakesi oma sammud seadsimegi. Tegime õlut ja paar sööki, hind oli mõistlik, teenindus väga hea. Nagu päris. Hiljem võtsid poisid poest kasti õlut ja seejärel suundusime hotelli seda maitsma. Muideks kohalik õlu “Sakara” on vägagi pandav, kuid me eelistasime Heinekeni, mis on samuti Egyptis tehtud. Neil on ju kõik asi kohalik. Hotelli ja õlut. Jälle. Reedel oli meil “Aquascope” See on siis laev, mille põhjas aknad. Näed koralle ja kalu. Ja haiseb diisli järele. Sõidab Old Sharmis, mille me enda kahjuks avastasime liiga hilja. Saab teha parasailingut, banaanisõitu ja kõike muud toredat.

Ja kuna Sharmis ei ole soovitav jääga jooke juua siis kartsime hullemat. Kuid ei midag. Õhtul oli meil pulm. Nimelt kohaliku restorani manager palus, et kas me oleks nõus Egiptuse pulmas pruuti ja peikat mängima. Kuna olime esmaspäeval täiseti täis siis nõustusime. Enne üritust tõmmasime end jummala täis ja panime pulmariided selga. Ja läks läbuks. Voh! Pärast veel rummi ja magama.

Laupäeva hommikul 07:30 oli äratus, söök ja jooksiga randa. Võtsime viimast. Vesi oli väga soe, tuult polnudki – kurat küll ja me peame hakkama koju lendama. Snorgeldasin siis ja välja tulles küsis rätipoiss, et kas on ka hea mask. Vastasin et eks üks paras sitt on. Seepeale laenas ta mulle oma maski. See oli vana vene aegna suure aknaga mask, aga kuradi hästi näitas. Noh, tore ju. Tulin välja ja selle aja peale olid ka kohalikud maskilaenutajad välja ilmund. Küsisid, et kust maski sain, ütlesin et nää, kutt laenas. Ahvid läksid seepeale nii endast välja, et pidid vaese rätipoisi maha lööma. Mis sa, t**a, võtad meie leiva ära vä???b Oli pikalt seletamist, et raha ei võetud ju. Igatahes viimane päike võetud, haarasime toast asjad ja suundusime lennujaama. Sealt edasi lennukisse ja koju.

Tallinnas võttis meid vastu paduvihm ja muu sitt ja Viljandi poiste tühi autoaku. Pumpasime veits seda ka iga roju oma koju. Lõpetuseks tahan öelda, et kogu reis läks täie ette, järgmine kord ei lase end kaua oodata. Täname sügava kummardusega oma toredaid reisikaaslasi MARTINIT ja TAAVIT ja loodame järgmise tripi jällegi koos teha!

The End

[!AdServe:pildid!]