Kui ükspäev kirjutas üks Eestimaa päevalehtedest loo sellest, kuidas rootsi kunn kavatseb ära keelata Stockholmi ühistranspordis mobiiliga rääkimise, võtsid ka meie omad sõna. Kõneles siis paar austatud vanaprouat, et neid häirib, kui noortel kogu aeg „see masin” kõrva ääres on. Ja muudkui lobisevad. Esialgu tundub, et suured mehd sellest mölast suurt ei pea. Las räägivad! Ometigi on ju paljudel teil, kõrgesti austatud vanavanad „see masin” kõrva ääres. Ei, kõrva sees. See aitab teil kuulda. Ja palun püüdke see vigur hoidagi KÕRVA SEES., Muidu see raisk hakkab kah ju sitaks häirima. Teate, kas teate.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuna minagi olen kibe trolliga sõitja, siis vahel häirivad mindki mõned asjad. Näiteks õhtul viimase trolliga kodupoole kimades ei meeldi mulle kaasreisijatest koomakalad. Fakk, mul niigi pikk ja vahel ka väsitav päev seljataga, ning koju sõites on mul tõesti hädasti vaja nende suust tulevat pläma kuulata. No vaadake: täna sõitsin kodupoole (enne seda olin loomulikult 25min trolli oodanud) ja ühisvagunis istus 1 kala. Vene päritolu kala. Tüüp kukkus siis jahuma, et kui kihvt meil kõik on ja puha ja et kui kihvt meil on ja puha jakui… Ning siis hakkas laulma: Ütle mjeeri mu mjeeri, miks sja siija mind dõid, ütle mj…. ja Kjorraks vajd ajnult sjain ma olla sinuga… No sitt, see on liiast. Tegelt kah. Seepeale meenuski artikkel rootsist ja telefonidest. Nonii, kena ju. Mida kännikaladega siis teha? Või kojusõitvatega? Vanavanadel on muidugist pajebatt, mis öösel toimub. Aga üksõhta võiksid ju paar tassi kohvi sisse tõmmata, ja ühistransaga paar küla kiiremat panna. Ning hiljem kodus suhkruvett juues võiksite ehk tsipa mõelda, kas pilt mida nägite oli päriselt või hakkas vanadus end korraga väääääga palju tunda andma.


